Ligi ei saa jäädagi vabandust paluma

Mis siin ikka pikalt mõelda enne ütlemist või Facebookis kirjutamist. Küll pärast on aega vabandust paluda, kui vaja. Umbes sellisest “vanasõnast” paistab lähtuvat reformierakondlasest rahandusminister Jürgen Ligi oma retoorikas.

Äripäev soovitab Jürgen Ligil ministriametist tagasi astuda. Halvustavalt rahvusele või päritolule viitamine on euroopalikus kultuuris äärmiselt tõsine ja tundlik teema, mille otsa kogenud minister lihtsalt ei tohiks komistada. Selle eest on õigupoolest väga keeruline andeks saada.

Ning ka edaspidi mõnes kõrges ametis töötades, kui see juhtub, on tal hulk põhjusi oma sõnakasutuses tagasi tõmmata. Pole ühtki põhjust, miks see peaks olema matslik ja arrogantne.

Ministri viimatine piinlik ja kohatu avalik sõnavõtt oli Facebooki postitus, kus kirjutas, et haridusminister Jevgeni Ossinovski nn tasakaalukus pole muud kui juurtetus ja teadmatus. “Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevaatlik, aga ta ei teagi vaadata,” kirjutas Ligi. Hiljem palus ta küll Ossinovski käest vabandust, aga solvatuna tundsid end kindlasti veel paljud teisedki.

Varasemaid “pärle”. Tuletame siinkohal meelde, et varem on Ligi näiteks keskerakondlasele Kadri Simsonile ETV poliitikasaate Foorum eetris olnud tulises sõnavahetuses käratanud: “Ära nüüd kaaguta, ole vait, sa lubasid, et sa oled vait, kui teine räägib!” Või oma erakonnakaaslase Kaja Kallase kohta maininud, et tolle kaunid suured silmad on tavaliselt olnud kinnise suu kohal. Riigikogu saadikute ees on rahandusminister kasutanud aga näiteks sõnu, et arstide liidu juhil Andres Korgil on meditsiiniline probleem.

Tõsi, paljudele Jürgen Ligi meeldibki seepärast, et ta on valitsusliikme kohta silmapaistvalt otsekohene. Tema värvikus on tänuväärt ka ajakirjandusele, see nähtub kas või antud juhtkirjast. Selge on seegi, et tihti ei jäta poliitilised oponendid kasutamata võimalust talle mõttetuid või provotseerivaid küsimusi esitada. Mida kergemini vastane ärritub, seda “põnevam” on seda ju teha. Aga rahandusministri ametikoht eeldab korrektseks jäämist. Mis muud, kui tuleb kasutada võimalust küsijale kas või sajandat korda midagi selgitada.

Arrogantse automaatpiloodina puusalt tulistades saavad pihta ka kõik tõepoolest arutamist väärivad teemad. Või ei kuulata näiteks ettevõtjaid, kes oskavad ehk mõnegi seaduseelnõu puhul selle mõjusid märksa täpsemalt ette näha kui kontorilaua taga selle kirja pannud riigijuristid.

See ei ole Eestile kohane poliitiline kultuur. Rahandusmister on kõrge ametnik, ta esindab riiki kõige kõrgemal tasemel. 24/7 – nagu poliitikud tihtipeale ka ise rõhutavad. Teravmeelne, irooniline, isegi sarkastiline – kui hetkeolukord tõesti sellist lahendust nõuab – saab olla ka solvamata ja isiklikuks minemata. Seda saab teha isegi nauditava elegantsusega. Et Ligil see välja ei tulnud, on kahju.

Ligi tundubki üha enam kapselduvat pidevasse kaitseseisundisse, mis on looritatud agressiivse ilmeksimatuses kindelolemisega. Jah, Ligi on palju tunnustust pälvinud tugev kärpeministrina, kes vedas Eesti kriisiajast läbi märksa edukamalt, kui läks nii mõnelgi teisel Euroopa riigil. Toonased õigustatud otsused ei anna aga immuunsust või indulgentsi kogu edasiseks tegutsemiseks või käitumiseks. Ning vabandust palumise usalduskrediit on otsa saanud.